logo

Biograafia

Elina Gerodes, sündis jahedal leningradi päeval, 18 aprilil 1978 aastal. Tüdruk oli väga armastatud kõigi pereliikmete poolt ja igaüks neist pidas oma kohuseks osaleda lapsele nime andmises, mistõttu toimus see alles kolm kuud peale sündi. Seejuures valis Elina nime omale ise tõmmates loosiga ema pakutud variandi.

Lastemängude nukud ja pallikesed vahetusid nivelliiriläätsede ja nahast kabuuris püstoli vastu kuna Elina isa oli neil aastail ametis ohvitser-hüdrograafina. Pere rändas koos isaga Balti mere laevastiku tegevusalas. Ja loomulikult, kogu selle aja mängis Läänemeri noorele Elinale oma muusikat.

Võib-olla just sellest tingituna hakkas tüdruk 9aastasena esimesi luuleproove tegema? Esimeseks teoseks oli ümbritseva tegelikkuse peegeldus – paroodia laulu „Ebaõnne saar" motiividel, perestroikast ja raskest elust talongide toel. See laul, mis ema ja isa sooja poolehoiu leidis, on seni Elina ainus teravalt sotsiaalse sõnumiga lugu. Peale seda on temast saanud lüürilise žanri pooldaja.

Alates 13 eluaastast hakkasid luuletused Elinat sagedasti külastama. Nendel õrnadel aastatel sai tüdruk oma sõprade juures muusikalise alghariduse. Kõige erinevamad žanrid ja esitajad: Viktor Tsoi, Juri Vizbor, «Голубые береты", Aleksandr Rozenbaum, „Krematoorium" ja paljud teised – sidusid ta südame alatiseks kitarriga.

Kooli lõpetamise järel kavatses Elina astuda teatrikooli ja astus A.S. Puškini nimelisse Aleksandrovi lütseumi õigusteaduskonda. Hiljem Elina jätkas oma haridusteed õigusteaduse vallas A.S.Puškini nimelise Leningradi Riiklikus Ülikooli õigusteaduskonnas. Lisaks kahele Puškini nime kandvale õppeasutusele seovad Elinat A.S.Puškiniga veel müstilised niidid. Asi on selles, et 1872 aastal, Gerodese nimeline, eesti sakslaste perekond otsustas elukoha Revelis (nüüd Tallinn) välja vahetada elukoha vastu vene Ingerimaal - kaunis koht Gatšina lähedal. Nendega koos noorim, nutikas ja hakkaja poeg, Oskar. Talle meeldis töötada. Juba mõne aja pärast ostis Oskar veski, mille projekteeris ja mille ehitust juhatas Abram Petrovitš Gannibal - Aleksander Puškini kuulus vana-vanaisa. Need paigad – need on Puškini paigad. Gannibalide valdused, kus algas suure poeedi elu, Puškini hoidjatädi Arina Rodionova majake, postkontori ülema majake, Gannibali haud. Muide Abram Petrovitši mõis on kuulus veel sellega, et tema põldudel, Ekaterina II käsul, alustati esimesena Venemaal tööstusliku kartulikasvatusega ja just Abram Petrovitšit võib pidada Venemaa kartulikasvatusele alusepanijaks.

Niisiis Oskar Gerodes hakkas varustama kogu piirkonda jahuga ja aja jooksul ostis välja 4 suurt maja selles külas (üks kuulus vene keiserliku teatri artistile Ilja Efimovitš Repini vennale, kus artist oli sage külaline). Gerodeste elukoha vahetus Revalist Gatšinasse andis võimaluse kokku puutuda Vene kultuuri suurkujudega. Võibolla on need maagilised mõjutajad, mis Elina luuletama ja laulma panevad?

Tütre sünd ja tema kasvatamine tõrjusid loomingu mõneks aastaks Elina elus tahaplaanile, kuid aeg läks ja laulud tulid tagasi. Tulid nii heldelt, et 2006 aastal organiseeriti sõprade abil ja toel esimene kahetunnine täielikult väljamüüdud kontsert Peterburi jaoks tuttavas paigas ..........

.......... Kunstikohvik "Hulkuv koer" alustas 1911 aastal, kui allikas, milles pulbitsesid vaheldumisi kirjandus, teatrikunst ja luule.(T.P.Krasivina, M.M.Fokin, J.M.Jurjev, Anna Ahmatova, N.S.Gumilev, K.D.Balmont, Igor Severjanin, Saša Tšernõi, O.E.Mandelštam ja paljud teised „Hulkuva Koera" püsikliendid.

Algasid eksperimendid grupi muusikalise koosseisuga. Elina koondas mõttekaaslased ja juba kahe kuu pärast toimus Peterburi teatris „Остров" teine perfomans: luule laulu ja valguse süntees.

Umbes samal ajal lindistas ta kodustuudios esimese sooloplaadi nimetusega „Elav kontsert elavatele inimesteleElav kontsert elavatele inimestele".

Seejärel tulid eksperimendid erinevate muusikaliste koosseisudega: trio Peterburi Konservatooriumist, rock-koosseisud, folk-suund ja ...... otsingud jätkusid. 2008 aastal võttis Elina kätte söe, pintsli ja sangviinid ja hakkas äkki joonistama, kõigele, mis kätte juhtus. Hakkas konstrueerima ja välja lõikama pildiraame. Seejärel ilmusid miniatuurid kividel. Elina firmamärk – see on pildid korgist lõuendil. Sellest ajast alates sai joonistamisest tema jaoks tähtsuselt teine harrastus muusika kõrval.

Samal aastal juhtis elu teda inimesteni, kes moodustavad omamoodi Peterburi autorilaulu koorekihi. Tema uus debüüt oli julge, kuid läbikukkunud. Elina püüdis õppida kiiresti ja järgneva poolteise aasta jooksul sõitis ta läbi pool „festivali Venemaad", teenides auhindu ja tuntust paljudel konkurssidel.

Nii sai Elina Gerodes 2008 aastal autasustatud diplomiga Sankt-Peterburgi heliloojate liidu konkursil „Mina – helilooja". Aga 2009 aastal Grušini festivalil, võites luuletöökojas. Elina oli festivali ajaloos esimene laureaat, kes tuli kuulsale „Grušini kitarrile" ilma kitarrita, lugema luulet.

Samal aastal Võeti Elina Gerodest vastu külalisetendustel Arktikas, Siberis, Burjaatias.

Sündmuste poolest rikas 2009 aasta tõi ka teise, seekord juba poolprofessionaalse plaadi „Gerodese linnGerodese linn" salvestuse tänu Igor Malõgini initsiatiivile ja abile.

Oma žanri otsingud jätkusid, Elina lauludes kõlasid jazzi akordid.

Viimased kolm aastat väldanud kivikeste korjamise aeg. Uue, 2013 aasta hakul esitleb Elina Gerodes oma kauaoodatud kolmandat plaati "Keda vajame?"

2012 aastast elab Elina taas Eestis – on see tagasipöördumine juurte juurde või uue tee algus – aeg armastada, loota, uskuda?